KIRKE: Esimesed muljed ehk Telavi karantiin

Tegelikult polnudki nii hull esimesed 6 päeva vaid väikeses hotellitoas passida. 6, sest seitsmendal päeval tundsin vaikselt klaustrofoobiat ja käisin ringiratast ümber voodi, et natukenegi liigutada end. Internet, millega mind bussis lohutati, oli reaalsuses suhteliselt kehv. Filmi vaadata ei saanud, hea kui muusikat sain kuulata ning selleks, et Eesti tuttavatega rääkida Messengeri kõne kaudu, tuli natukene kannatlikkust varuda. Ka telekast tuli vaid kas gruusia või vene keeles dubleeritud saateid. Seega võtsin aega iseendale, lugesin, joonistasin ning kontakteerusin oma koordinaatoriga. Viimasega olid meil iga päev gruusia keele tunnid ning palusin ka juba esimesi tööülesandeid või asju millele ma saaks mõtlema hakata, et karantiin kiiremini mööduks. 

Toit oli tegelikult täitsa okei, seda sai muidugi tohututes kogustes ning iga kord kaasnes sellega ka gruusia sai. Ebainimlik oleks kolm korda päevas nii palju süüa ning sealsamas ei tahtnud ma ka toitu alles jätta. Sisemine võitlus oligi just nimelt saiaga. Kes teab, äkki läheb päeva peale kõht tühjaks enne uut söögikorda ning on hea ampsata (seda ei juhtunud muidugi mitte kordagi). Lõpuks oli mul saiast tore virn, millest oleksin võinud enda pagariäri kokku panna.

Näide hommikusöögist

Ka Gruusia eluga sai natukene aknast välja vaadates tutvuda. Mul oli tohutult ilus vaade mägedele ning viinamarja põllule, kus sibasid ringi kanad. Prügikastide ümber oli näha kasse, kes ilmselt omamoodi toidujääkide restoranist kõhu täis said süüa. Teinekord ajasid nad käpaga paar saiagi maha, et ka koerad suutäie saaksid. Kodutud koerad omakorda jagasid seda enda hierarhia järgi ära. Teinekord oligi öösiti kuulda koertegängide vahelisi võitlusi toiduterritooriumi nimel.

Ja tegelikult olid mul omamoodi koduloomad ka toas. Mu tuba oli miskipärast lepatriinusid täis, kes eriti huvitusid mu järelejäänud toidus suplemisest ning esimestel öödel soovisid ka minu lähedust patjadel. Lisaks lepatriinudele kohtasin ka paari tagasihoidlikku prussakat, kes muidugi voodisse väga ei tikkunud. Ju said aru, et olen Eestist pärit ning respekteerisid minu nn personal space´i

Kuidas ilm muutus 6 päeva jooksul. Päikeselisest meiemõistes septembrikuu ilmast lumiseks ja sealt taas jälle kevadiseks.

Toidukord meie saiajääkidest

Öine territooriumi valve vahetus

Esmamuljena Gruusiast meeldivad mulle siiski kõige rohkem siinsed inimesed ning kohalik “ah suva see, peaasi et meil on tore olla” mentaliteet. Kogu karantiini aja ma inimesi koridoris ei näinud, v.a korrad kui töötajad tulid küsima, ega mul juhuslikult palavikku pole. Ma kordagi ei kraadinud ennast ning enamasti minu sõna “jah, mul on hea olla” usuti ka. Nii palju veel, et koroonatesti ma lõpuks ei teinudki ning sain päev varem välja, kui arvestanud olin.

Sealsamas, kui hotellitoa akna avasin, olid ka alati teised aknale tulnud. Kes tegi suitsu, kes rääkisid omavahel, kes naeratas niisama sulle vastu, et eraklik aeg positiivsemalt mööduks. Kõige tipuks lasi keegi taustaks ka muusikat – Louis Armstrong “What a Wonderful World”. Nii oligi täitsa tore üheskoos päikeselises Telavis karantiini mööda saata.

Teinekord suheldi aknast ka töötajatega

Advertisement

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s