CAROLYN: Ülestõus!

Nii dramaatiline pealkiri. 😀 Aga tegelt kaa, märts oli üks kummaliselt kiire, tegevusterohke, INIMESTEROHKE, ja väga meeldiv kuu!

Pärast jaanuari-veebruari madalseisu tulin orust välja ja võtsin vastu otsuse, et märtsis olen õnnelik ja nii see ka juhtus. Okei see läheb imalaks, nii et hakkan pihta, mis ma siis märtsis tegin?

Märtsi alguses kutsus mu toakaaslane mind kaasa nende sõprade grupiga minema Zakopanesse, olin kindel, et ma ei viitsi minna, sest olin seal olnud just nädal varem, kuid peale head veenmisoskust ma siiski ütlesin jah ning juba ülejärgmisel päeval asusime teele. Zakopane oli imeline – taas väga hea ilm, kaks päeva korraliku matkamist ja kahe tipu vallutamist. Samuti oli väga meeldiv, et sain tuttavaks antud sõprade grupiga, kellest pea kõik on Krakowis Erasmuse üliõpilased ehk kes veedab üks, kes kaks semestrit Krakowi ülikoolis. Reis kujunes väga meeleolukaks ning olin tuhandega rahul, et lasin ennast ära rääkida. Peale seda otsustasin, et proovin olla rohkem “JAH” inimene. 😀 

Positiivsete asjadena saime me lõpuks minna poola keele tundideks kooli, seega kohtusime esmakordselt meie õpetajaga ja silmast silma õppel praktiseerime poola keelt rohkem ning ka motivatsioon on kõrgem. Vastus on ei, ei ma ei oska mitte muhvigi poola keelt. Oleme õppinud 5 kuud ja teen ikka oma armsat Dualingot, aga no külge ei taha miskit jääda – przeprasam 😀

Tööjuures alustasime kunstinäituse valmistamisega, ehk meie näitusel pole veel nime, kuid soovisin pühendada märtsikuu eesti keelele, seega loome näituse poola ja eesti keele homonüümidest. Kuu lõpuks on üle poole piltidest valmis, kuid veel on pikk maa minna! Ootan nii suure huviga ja ma niiõnnelik et saan enda käed külge lüüa ja päriselt midagi valmis teha, mis jääb igaveseks – tunnen end tõelise artistina. 😀 Hahaha ilma kunstiõpetaja oskuste me seda tehtud ei saaks 😀

Algas ka poola ajaloo töötubade sari, mis kätkeb endas kolme kohtumist ajaloolase/giidi Paweliga, kui algselt olin kohtumises skeptiline siis kaks tundi läks lennates (ja küpsiseid süües) ja no nii põnev ja tore oli. Teine ja kolmas kohtumine lükati piirangute suurenemise tõttu edasi aprilli, kuid ootan suure huviga!

Naistepäeval olin nii õnnelik, sest tegime toreda video koos Mydnilikiga ja mu kallis kaasa saatis mulle lilled – esimest korda elus sain kulleriga lilli! No nii suur üllatus oli ja seal oli kaart, kuhu oli eesti keeles sisse kirjutatud, mõned täpid olid puudu, aga mõte loeb alati rohkem! ❤️ Olen nii tänulik! ❤️

Meil toimus esimene sündmus Kino Klon filmimaraton ja toakaaslane Celine tuli maratoni alguses ja näitas enda spordiala, mida olen ka varem maininud! Nii tore oli päriselt sündmust korraldada, kuigi palju rahvast ei olnud siis tunnen, et nii ongi hea, kuna meie meeskond on palju muutunud ja on hea alustada vähe haaval. 🙂

Alustasime ka klaveritundidega, ehk üks minu sõbranna, kes lihtsalt töötab Krakowis tahtis väga klaverit harjutada ja nii me saime võimaluse, et harjutame Mydlniki klubis ning kui oleme valmis siis presenteerime seda. Võtsime loo neljale käele ja no ikka raske on alguses rütmi saada, aga oleme paremaks muutunud ja ehk juba peagi on lugu kuulamiskõlblik. 😀

Olen aus, vaatamata kriisile ja piirangutele on endiselt võimalusi veidi aega veeta ka väljas, seega oli võrratu võimalus päriselt väljas süüa või kohvikus kohvi juua – pisikesed hetked mis muidu olid tavapärased, kuid nüüd on väga erilised. Käisime ka linnamängul mis tähendas, et kohale tuli umbes 50 erinevat inimest, meid jaotati gruppidesse ja pidime mööda linna ringi liikudes lahendama ülesandeid. Oli väga põnev ja oli tore tutvuda uute inimestega!

Sain ka lõpuks muuseumis käia, kunstiõpetaja Magda organiseeris meile Etnograafia muuseumi külastuse Kazimierzis ja see oli väga ilus. Mu lemmik saal oli lihavõttemunade, rahvariiete ja muidugi Pająkidega. Mulle väga väga meeldis ja soovitan kõikidel, keda rahvakultuur huvitab, seda külastada!

Tänu väikesele seiklusele Zakopanes olen nüüd samuti osa sealsest sõprade grupist seega oleme palju kokku saanud – jalutanud, erinevaid pirukaid maitsnud, aega veetnud ja jõe ääres ilma nautinud. Tegime seda ka toakaaslastega, nimelt oli ühel õhtul imeilus ilm, läksime jõeäärde sõime õhtust ja peagi hakkasime Carlose eestvedamisel tegema akrojoogat – tema uus huviala ja ta kohe soovib seda kõigiga katsetada. 😀

Ühel nädalavahetusel külastasime Leoga Varssavit – no niii niii tore oli!! Külastasime ühte tüdrukut, keda on-arrival koolitusel kohtasime ja kes varem ka Krakowis käinud on. Mul polnud palju ootusi, sest Varssav oli sellel hetkel juba rohkem lukus kui Krakow ja ma polnud kindel, kas meil on seal palju teha. Kuid Clara tegi meie viibimise seal suurepäraseks, ta oli nii külalislahke, välja oli mõeldud programm, nägime erinevaid Varssavi paiku ja paljudes kohtades oskas ta ka juurde rääkida. Õhtuti veetsime aega teiste vabatahtlikega Varssavis ja oli väga põnev nädalavahetus. Mulle Varssav meeldis, muidugi on ta hiiglaslik ja sellise nõuka hõnguga, kuid ta oli omamoodi põnev oma eriilmelisusega ja meenutas Tallinnat, kus on igal piirkonnal oma nägu. 

Mentorperega polnud me samuti ammu näinud, seega saime lõpuks taas kokku ning juba sellest järgmisel nädalal oli ühe nende tütre sünnipäev, seega oli põhjust taas kokku saada ja sünnipäeva tähistada. Mul on nii hea meel, et nad mind enda perekonda on võtnud ja tean, et meie side suureneb igapäevaga – usun, et igal vabatahtlikul võiks olla pere, mitte vaid üks inimene, vaid just pere, kes sind turvaliselt enda hõlma alla võtab. 😀

Kuid see kuu oli ka kurb, sest Artemis, meie üks toakaaslane ja projektikaaslane, otsustas lahkuda projektist, sest leidis Krakowis tööd ning soovib siin pikemalt olla. Seega kohati pole nagu nii hull, sest näeme teda ikka koguaeg, aga samas on ikka raske. Hetkel otsime uut vabatahtliku, seega kui sind see kõnetab siis võid ühendust võtta! Iseenesest ma ei teagi, kas ma tahaks, et meile tuleks uus vabatahtlik. 😀 Hetkel nii ära harjunud koduse olukorraga, ei tahaks küll uusi suuri muutusi. Tema lahkumispeona toimus meil suurem “International dinner” ehk kuna Artemise sõbrad on väga erinevatest riikides ja meie ka, siis igaüks valmistas miskit enda koduriigist ja kogunesime viimasel märtsi pühapäeval et süüa, Artemisega aega veeta ja üksteste riikide kohta rohkem teada saada. Jumal kui palju süüa meil oli. 😀 Kui mõtlete, mida mina tegin, siis kuna olen mitu korda teinud kartulisalatit, otsustasin seekord teha kohupiimapalle. Kõikidele väga maitsesid, nii et olin väga õnnelik. Minu enda lemmikuks olid kana ja spinatipirukas Kreekast, õunapirukas Rumeeniast ja šokolaadi brownie Türgist.

Veel täitsa kuu lõpus käisime väljasõidul Lipnicas, külas, kus toimub igal aastal lihavõtetel võistlus suurima Palmy valmistamisel. Tegemist on Urbepäevaga (eesti keeles) ja pajuokstest valmistatakse pisikesi, suuri ja hiiglaslike vitsasi, mis on kaunistatud ning mis muidugi toovad õnne. Nii olid seal pea 20m kõrgused, paberlilledega kaunistatud vitsad. Oli mida imetleda, ka meie ostsime endale ühed, kuid muidugi pisikesed. Hoian seda nüüd terve aasta õnne nimel!

Lihavõtetega jätkates toimus ka kaks online töötuba, kus esimeses valmistasime savist “Püha lammast Baranek”, mis pannakse siis ülestõusmispäeval korvi, koos munade, leiva, magusa jms, enne kui kirkusse minnakse. Samuti töötuba “Pająki” valmistamiseks – lihavõtetel tehtav kodu kaunistus, mis on pärit ammustest aegadest. Kõrtest ja paberist valmistatud rippuv dekoratsioon, mille tähtsaimad osad on kordused ja tasakaal ning see pannakse rippuma enda kodus pühasse kohta ning samuti püsib ta seal terve aasta, peale mida see põletatakse, sest ta kogub kogu halva energia endasse. Lisaks tähistasime lihavõtteid ka meie klubis, munade värvimise ja imemaitsva Mazurek söömisega. 😀 Munade värvimistehnikad olid nii põnevad, osad neist olid minu jaoks täiesti uudsed seega, keda huvitab, võin infot jagada – sest valminud munad olid imeilusad!

Tegin Eesti ANK instagramis ka takeoverit, seega kes tahab näha mu tegemisi, siis leiab selle highlights’ide alt ja samuti alustasin enda liigutamisega, seega sai märtsis igal hommikul pisikene jooksutiir tehtud, viimased nädalad lausa koos sõbranna Elifiga! 

Huhh küll see postitus tuli pikk, igaljuhul jah, nagu näha, toob kevad palju rõõmu, toimetamist ja tunnen, et olen saabumas punkti, kus tunnen end turvaliselt ja hästi. Mind ümbritseb palju imelisi inimesi ning olen põnevil õppimaks poola kultuuri, kuid samal ajal ka kõiki teisi kultuure, mida siin kohtan!

Advertisement

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s