CAROLYN: Emotsionaalne ja raske kuu

Ja ongi juba neli kuud minu teenistusest läbi, juba pea on pool ja hetkel vist olen selle kurikuulsa kultuurišoki joonise järgi selles madalpunktis, aga sellest pole midagi. 😀

Jaanuari alguses saabusin Eestist, seega kolmandal jaanuaril pakkisin enda asju lahti ja magasin hunnikuga, sest pühadeaeg oli olnud kiire, tegevusterohke ja emotsioonide rikas. Olin õnnelik, et Eestis käisin, kuid samal ajal tajusin, et pidin taaskord Poola “sisse elama”. Kogesin sarnast asja, mida oktoobris saabudes, kuid seekord lihtsalt kergemalt, ehk olin väga emotsionaalne, iga raamat ja filmi ajasid mind nutma ning tundsin pidevalt kripeldust põues. Sellele vaatamata oli väga tore aeg, saime korterikaaslastega toredalt aega veeta, käisin mentorpere juures ning külastasin Poola esimest mäestikku (ootan juba, et saaks Zakopanesse minna), sain teha veebitunde lasteaias, korterikaaslane sai vahepeal magistri, nii et saime seda tähistada, ehk tegevust oli. Teise nädala lõpuks tundsin, et olen jälle mina ise ja kõik on super!

Alustasime uue ideega, nimelt Joanna sai teada, et ma ei ole peaaegu ühtegi “kuulsat filmi” vaadanud ning ta arvas, et oleks aeg see viga parandada, seega tekkis idee, et ma vaatan kõigile tuntud filme ja seejärel teen väikese vlogi, mis ma sellest arvasin. Juba peagi peaks esimene video üles tulema! Nimekiri filmidest on blogi lõpus, ma tahan teada, mitut Sina näinud oled? (Ma olin sellest nimekirjast kolme otsast lõpuni näinud.)

Ja nii algas kiire kolmas nädal, mis kätkes endas nii kuu kokkuvõtvat koosolekut INTEGrart projektimeeskonnaga ja vabatahtlikega, Poola poliitika töötuba ja ka Poola rahvustoidu “Pierogi” õpituba. Kahjuks kogu selle toreduse juures tuli uudis, mis mu taas rajalt veidi välja viis. Nimelt minu klubi juhataja ja minu töö koordinaator Joanna mõlemad olid otsustanud töölt lahkuda. Mõlemal väga erinevad ja arusaadavad põhjused, kuid see tähendas, et pool mu töökollektiivis on lahkumas. 

Olen aus, see lõi mind panniga pähe. Ei, ma ei ütle, et nüüd enam ei oska midagi teha või ei taha siin olla, muidugi tahan, aga Joanna mängis minu jaoks väga suurt rolli siia tulles. Ta oli ainus inimene kellega ma tegin videointervjuu enne projekti valimist ja tema positiivne ellusuhtumine, rõõmsameelsus ja hea klapp lihtsalt kõnetasid mind nii väga. Meie koos töötamine oli väga harmooniline ja meeldiv! Kogu asja tegi muidugi hulluks see, et kui algselt teadsime, et nad töötavad kuni veebruari lõpuni siis viimasel nädalal selgus, et nad lõpetavad enda töö jaanuariga.

Et jah, siis ma ikka veits tundsin ülekohut. Nagu ma tean, et tavapäraselt poleks midagi, et keegi töölt läheb või uued inimesed tulevad, aga kui sa oled võhivõõras keskkonnas ja sul on 10 tuttavat ja neist kaks lähevad ära, siis see mängib päris suurt rolli. Ja noh kuna mul oli nii hea side nendega ka. Vähemalt minu ajus ja selles, kuidas tunnen, sest tõesti mulle meeldis Joanna nii kuradi väga. Sellel hetkel ma igal juhul vaatasin taevasse ja küsisin, et oh miks, miks mina, kõik oli ju nii hästi. Aga nagu ikka, siis tõdesin asja, et “see oligi liiga ilus, et tõsi olla!”

Neelasin uue info alla, seedisin paar päeva ja sain aru, et mis seal ikka, kunstiõpetaja on ikka minuga ja ehk on uued inimesed vaat et sama head, nii et annan neile ja endale võimaluse uusi asju kogeda ja vaatame mis sellest saab. 

Siis tuli mu viimane nädal, mis oli emotsioonide virrvarr – filmimine kultuuriklubis Lokietek, kus tegutseb meie vabatahtlik Celine. Saime kaasa lüüa tema spordiala tutvustamisel, mainisin sellest ka enda esimestes postitustes, kuid keda huvitab “Lightsaber combat”, minge vaadake ta instat! Seejärel oli Joanna “ärasaatmispidu” ja minu sünnipäev ja uute inimeste vastuvõtmine klubis, seega palju erinevaid emotsioone, inimesi ja tegevusi, mida enda sisse võtta. 

Mitte üldse eputades, aga pean enda sünnipäevast ka rääkima, sest ma olen nii õnnelik! Ma poleks elusees uskunud, et saan nii toreda päeva ise eemal olles. Nimelt üllatasid sõbrannad Arnold Oksmaa videotervitusega, töökaaslased filmilõuna, pitsa, tordi ja käsitööna valmistatud poola seelikuga. Kunstiõpetaja tegi mulle minu töölauast miniatuurse koopia (vaid paberi ja papiga!!). Toakaaslased tegid üllatuse koos õhtusöögi, tordi ja suurte õhupallidega. Sain kirja Eestist. Perekonnaga saime teha veebipidu ja väikese tähistamise reedel tegid eriliseks kõikide imearmsad ja tähendusrikkad kingitused. Mu jaoks pole asjade saamine tähtis, aga kui sa näed, et kingitus on tehtud siiralt sinule mõeldes, huumori ja suure armastusega, siis no see läheb ikka nii hinge! Nädalavahetusel üllatas kaaslane, seega saan tuhandega enda sünnipäevaga rahule jääda ja olen siiralt õnnelik, et mind ümbritsevad nii ilusad, head ja võrratud inimesed. Olen tänulik igale ühele teist!

Ja nii see neljas kuu siin möödus, endiselt pean vastama ühele küsimusele “Oot, kui kaua sa seal oled?” Jah ma olen aasta, aasta tähendab 12 kuud ehk 8 veel 😀 Tahad mind varem näha, kohe kui piirid lubavad, ootan kõiki Krakovisse!

Filminimekiri, mida kõik inimesed vanuses 20-40 on vaadanud:

  • Titanic
  • Sõrmuste isand
  • Pulp Fiction
  • Karate Kid
  • Matrix
  • Amelia
  • Rekviem for a dream
  • No country for old men
  • Terminaator
  • Kariibi mere piraadid
  • Shrek
  • Visa hing
  • Fight club
  • The Shawshank redemption
  • Leon
  • Gladiator
  • The Dark Knight
  • Forrest Gump
  • Avatar

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s