KIRKE: Gamarjoba Sakartvelo!

Võru – Riia – Viin – Tbilisi

Minu seiklus algab vihmases Võrus, laupäeval kell kaks öösel. Mõtlesin endamisi “Naljakas, mõni noor jõuab hetkel ehk koju praegu, ja mina hakkan sättima end Gruusia suunas”. Emotsioone oli palju, hirmu ning sealsamas põnevust eesseisva ees. Elus esimest korda reisin üksi nii, et saan vaid iseenda peale kindel olla. Lennujaamad mulle tegelikult päris uudsed enam pole. Seega Riia läbisin nii, et silm ka ei pilkunud. Praegusel koroona ajal oli rahvast lennujaamas kõvasti vähem ning sisuliselt olid kõik reisijad kolme järjekorda kokku surutud. 

Viinis suutsin esialgu suurest segadusest muidugi Istanbuli järjekorras kuskil 15 minutit seista ning mõelda, et huvitav kas grusiinid tõesti riietuvad nii ja näevad sellised välja? Oma viga parandades jõudsin juba tuttavamate nägude juurede. Kui Riias inimesed võtsid tõsisemalt olukorraga kaasnevaid reegleid, siis Viinis järjekordades olid küll kõik külg-külje kõrval, mõned ilma maskita ning pahurad kui sa järjekorra kiirust blokkima hakkasid. Minu esimene ellujäämis võitlus hakkaski check in´s pihta, kus keeldusin vahele trügijaid enda ette laskmast ning püüdsin pidevalt manööverdada nende vahel. Siiski kavaldasid neli meesterahvast mind üle. Lennukile minnes saatsin veel viimased sõnumid kodustele ning vastuvõtvale organisatsioonile – “ Minuga on kõik hästi, lennud on läinud väga libedalt. Näeme peagi!”

Probleemid passikontrollis

Oi kuidas ma eksisin. Lummuses mägedest ja ees seisvast 11st kuust, hõljusin esimese passikontrollini, kust ma enam edasi ei jõudnudki. Umbkeelsed turvamehed jõudsid minuga juba enne järjekorda astumist vestlust alustada. Inglise keelt pruukiv noormees uuris kas mul tervisetõend on. Vastasin entusiastlikult, et ei ole, aga võin kohe testi anda kui tarvis (sest olin aru saanud, et kohale jõudes on mul võimalik lennujaamas koroona kiirtest teha). Minu õnnetuseks tuli välja, et kõigil kes reisisid Viinist (isegi, kui kasutasid seda vaid transiidina) ning kel puudub tervisetõend on vaid kaks valikut- otsekohe tagasi sõita või istuda 8 päeva karantiinis. Oma suure tahtega jätkuvalt gruusias vabatahtlik olla (ning vastuvõtva organisatsiooniga läbi rääkides) valisin teise variandi. Kuigi olukord oli segadust tekitav, siis tegelikult seletati mulle küllaltki rahulikult ja arusaadavalt olukord ära (mis sest, et iga järgmine lennujaama töötaja, kellega kokku puutusin täpselt samade sõnadega mulle sama asja seletama hakkas).  Nii mind suunatigi kuhugile treppidest alla pealtnäha täiesti suvalisse bussi. Minu ainukeseks eesmärgiks oli tol hetkel oma asjade eest valvamine, et mõlemad pagasid kuhugile ära ei kaoks. Sisetunne ütles, et ega mind kuskile ohtlikku kohta ka ei saa ju keegi viia. Ja isegi kui viiakse, mis ma ikka ette muretsema hakkan. Küll siis käitun vastavalt olukorrale. Seadsin sammud bussi ning nägin tuttavaid nägusid oma lennu pealt (ning isegi ette trügivaid huligaane, kes selleks hetkeks olid juba täitsa sõbraliku karakteri minu jaoks võtnud). 

Sõit karantiinibussis

Suht sürr oli olla ainuke välismaalasest reisija kogu bussi peale kokku. Kohati oli tunne, et olin end ilmaasjata paigutanud totaalselt valesse masinasse ning sõidan nüüd kriminaalidega (ma muidugi ei uskunud, et nad on kriminaalid) koos kusagile tundmatusse. “Eks elu on seiklus” mõtlesin ma rahulikult istet võttes. Tuju oli mul jätkuvalt hea. Endamisi naersin, et tunnetan esimest korda ära kuidas on üksi reisida ning mis veel ägedam – bussiga sõita, millel on politsei eskort. Nagu oleksin kuulsus, keda läbi linna sõidutatakse.

Esimene närv lõi sisse hetkel, mil avastasin, et oleme Tbilisist välja sõitnud. Esialgu sain aru, et läheme kuskile lähedal olevasse hotelli. See oli hetk, kus hakkasin mõtlema kuhu ennast sisse mässinud olen ja ei tea mis edasi saab. Kontakteeruda ka kellegiga too hetk ei saanud, kuna wifi puudus. Üleüldse oli palju segadust kogu selle olukorraga ning hakkasin mõistma, kuidas minu naiivsest nn “külma kõhuga peale minekust” on saanud justkui midagi ohtlikku, mida peaksin kartma.

Buss peatus ja minust eespool olevad mehed peaaegu et jooksid välja. Oma pagasi alleshoidmise huvides krahmasin ka kiirelt asjad ja püüdsin sammu hoida. Selle peale raputas minu taga istuv naisterahvas pead ja ütles “No-no, Smoking”. Ahhaa, selge. Olime juba vähemalt tunnikese sõitnud selleks hetkeks ja otsustasin informatsiooni koguma hakata. Küsisin arglikult kõrval olevatelt inimestel “Kuhu me sõidame?”, mille oskas inglise keelde tõlkida vaid minu taga oleva naisterahva (umbes 10 aastane!!) tütar. Temast sai mulle väike translaator. “Telavi” sain vastuseks. Seejärel näitasid kõik mulle sõrmedel kahte, mis viitas sellele, et kaks tundi Tbilisist. Istusin rahumeeli tagasi kohale ja kuulasin muusikat. Vahepeal tõi väike translaator sõpruse märgiks pudeli vett mulle ning sõit kestis edasi. Kõht oli selleks hetkeks meeletult tühi juba.

Olukorraga kursis olles, mõtlesin end tunnustada külma närvi hoidmisega ja asja positiivselt vaatamisega. Mõtle, esimene päev ja juba näen/kogen enda jaoks nii palju. Minu mõtetele astus vahele ees istuv härra oma telefoni ulatades. Võtsin telefoni küsivalt vastu ning panin kõrva juurde.

“Hallooo?” uurisin. Telefonist hakkas kostuma sõbraliku naisterahva hääl.

  • “Hallo, hallo. Kas te kuulete mind?”
  • … “Jaaa”
  • “Oi väga hea. Aga miks te siis nutate?” uuris tädi. 

Mõtlesin, et huvitab mis toimub. Enda meelest polnud kordagi nutma hakanudki veel ning olin äsja just enda üle uhke olnud, et olukord üleüldse mulle nalja pakub. 

  • “Vabandage, aga ma ei nuta”, seletasin rõõmsalt.
  • “Tähendab, mulle öeldi, et bussis istub üks nukker tüdruk, kes räägib vaid inglise keeles ning nutab. Tore, et te ei nuta, aga miks te siis kurb olete?” küsitles tädike edasi, nagu oleks tema suurimaks missiooniks minu tuju tõsta. 

Ma ei osanud ka eriti reageerida, et mille tõttu mul tuju võiks ära olla.

  • Vastasin esimese ettejuhtuva mõttega: “Ma olen natukene segaduses, sest ma ei saa aru mis täpselt toimub”. 

Selle peale asus tädike entusiastlikult seletama, kuidas kõik, kes Viinist saabusid peavad minema karantiini 8 päevaks ja et koht, kuhu läheme on Telavi. Ühesõnaga infot, mida juba ka eelmised viis grusiini mulle samade sõnadega seletanud on. 

  • “Ärge üldse muretsege!! See on väga tore ja ilus paik. See piirkond on kuulus veini pärast. Hotell on viisakas ja tore. Seal on internet. Saad oma sõpradega rääkida ja filme vaadata. Toidetakse ning sinu eest kantakse hoolt. Kas nüüd oled rõõmsam?” lõpetas ta rääkimise.  

Nõustusin ja tänasin teda suuremeelselt, et ta mu tuju tõsta proovis ning julgust andis. Sellega meie vestlus ka lõppes, mille peale andsin telefoni ees istuvale omanikule tagasi. Kui mul ennist pisaraid polnud, siis sellise sooja žesti peale läksid silmad korra märjaks küll. 

Üleüldse hakkas bussirahvas omavahel sõbrunema ning juba tehti omavahel naljugi (millest mina muffigi aru ei saanud). Kohale jõudes kamandati meid hotelli. Mina, sama segaduses nagu varemgi, sest kõik toimus jätkuvalt gruusia keeles, läksin lihtsalt nagu lammas karjaga kaasa. Minu jaoks juba tuttavamad grusiinid olid kuhugile ära kaduda jõudnud ning enesekaitseks otsustasin küsida kõrvalseisva neiu käest, kas ta oleks nõus mulle olukorda inglise keeles seletama. Hotelli olukorda mõistes hakkasime juba muud juttugi järjekorras ajama. Kuna töötajad märkasid meie head klappi, hakati läbi tema mulle kõike seletama. Hiljem selgus, et ta paigutati igaks juhuks kõrval tuppa ka, kui juhuslikult tõlki peaks vaja minema.

Minu esimene päev lõppeski karantiini hotellis venekeelsete simpsonite seltsis rampväsinuna ning ootusärevusega 11 kuu suhtes.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s